Mari tahtis kasvatada omale kõrvitsaid, aga tal ei olnud oma peenramaad. Mari kodu ümber kasvasid aga suured vahtrad ja igal aastal oli pere hädas, et mida teha vahtra lehtedega. Mari teadis, et puulehed on biolagunevad jäätmed ja olmeprügi hulka neid panna ei tohi. Kui mari oma muret vanaemale kurtis rääkis vanaema , et just luges Perma kultuurist ja talle tundub, et see on lahendus Mari murele. Aita Maril aru saada, mis on permakultuur ja kuidas on see seotud komposteerimisega?
Selline oli õpilugu, millega
alustasime oma kõdupeenra ehitamist. Idee sai alguse pargis vedelevatest
osktest, lasteaia õunapuude ilulõikusest, murest mida teha vahtralehtedega ja
elevantidele kõrvitsate korjamisest. Kõik kõrvitsate kasvatamise jaoks on meil
ju omal olemas, miks siis mitte seda ära kasutada. Mõeldud tehtud!
Lasteaialapsed vedasid kõik
puudelõikusest järelejäänud oksad väljavalitud kohta ja nendest sai meie
kõdupeenra põhi, millele korjasime pargist maha langenud oksi lisaks juurde.
Koolilapsed riisusid sügisel langevaid lehti, millega katsime oksad. Kevadel
toimusid järjekordsed pargitalgud, mille käigus kokku riisutud lehed ja oksad
samuti oma tee peenrasse leidsid.
Järgmisena pöörasime oma pilgud
kohalike talunike poole, kelle käest palusime natuke sõnnikut ja vanaks läinud
heina, põhku või silorulli. Õnneks on meie kohalikud talunikud nii lahked, et
selle me endale ka saime. Aitäh Gunnar Luunja! Nii saigi kõige raskem osa tööst
alata. 7.klassi noormehed käärisid oma
käised üles ning sõnniku laotamine sai alata! Kui te arvate, et tüdrukud
niisama vaatasid, siis te eksite – nemad tegelesid niidetud rohu kokku
riisumisega, mis samuti oma tee meie peenrasse leidis. Järgmiseks oli vaja
laiali kiskuda silorull, millega katsime kogu hunniku. Oli see vast töö!!
Peenar on valmis ja ootab
väikeste nobedate lasteialaste kasvatatud taimekesi.
Kommentaarid
Postita kommentaar