31.oktoobril käis
6.klass tutvumas Alutaguse rahvuspargiga, mille keskus asub Iisakus. See on
Eesti kõige noorem rahvuspark, mis loodi 2018.aastal. Alutaguse vallale kuulub
sellest rahvuspargist suurem osa. Miks siis oli vaja luua siia Alutagusele
rahvuspark? Aga sellepärast, et niisuguseid soid ja metsi, rannikumaastikke
ning pärandkultuuri elemente võib näha ainult Alutagusel.
Oli ilus sügispäev ning rõõmustasime, et veetsime pea kogu
õppeprogrammi osa õues. Meie giid Anne- Ly otsustas viia meid kõigepealt
sellisesse kohta, mis on iseloomulik vaid Alutagusele– kriivadele– niimoodi
kutsutakse sisemaiseid luiteid. Kriivad olid ennemuiste ka põhilised külade
ühendusteed, sest nad on Alutagusel nagu kohalikud „mäed“, kuna küngastest
madalamal paiknevad suured soo- ja metsamassiivid. Matkal saime teada ka
sellest, kuidas ja millal kriivad
kujunesid ning see oli hea täiendus loodusõpetuses õpitule. Suureks elamuseks
oli kohtumine metsarajal metsisega, kes kiiresti meie eest põgenes.


Mis siis veel on Alutagusele iseloomulik? Loomulikult
lendoravad– neid leidub meie Eestimaa metsades vaid siin ja see haruldane
loomaliik on sattunud hävimisohtu, sest ulatuslik metsaraie on võtnud ära nende
päriskodu – vanad haavikud ja kuusikud. Iisaku õpperajal on palju infotahvleid,
selgitamaks metsa kui ökosüsteemi eluringi, toiduahelaid. Huvitav oli teada
saada inimestest, kes on siia elama asunud – poluvernikud, nende kultuur ja
traditsioonid on väga huvitavad.
Õppekäigule sai punkt pandud Iisaku vaatetorni otsa
ronimisega. Kui ilus on meie Eesti! Kui palju metsa, põldusid, soid, ilusaid
asulaid siin on. Moodustasime ringi ning igaüks meenutas, mis talle õppekäigust
meelde jäi, kuna korrata eelnevat ei
tohtinud, kujunes kõigest küllaltki suur teadmistelaegas.
Õp. Emilia Landra